Brasiilia elanikud, kes soovivad tutvuda teiste kultuuridega, peavad tutvuma 5 linnaga üle maailma, mis maksavad inimestele, et nad seal elaksid. Üldiselt on need kohad, mille sisserändepoliitika eesmärk on arendada piirkonda, avades selle välismaalastele.

See tähendab, et need linnad soodustavad sisserändajate naturaliseerimist ja ka välismaalaste elamist, et tekitada näiteks majanduslikku ja sotsiaalset arengut. Seetõttu saab reisijatele mõnes neist sihtkohtadest elamise eest maksta. Vaadake neid allpool:

Linnad, mis maksavad inimestele selle eest, et nad neis elaksid

1) Ottenstein, Saksamaa

Põhimõtteliselt otsustas Ottensteini linnapea rakendada sisserändepoliitikat sotsiaalse probleemi tõttu: põhimõtteliselt oli valla ainus algkool õpilaste puudumise tõttu sulgemisohus.

Sel põhjusel on kehtestatud maa annetamise poliitika, mille maksimaalne väärtus on 10 000 eurot, mis vastab 50 000 reale. Lisaks sellele on alghariduse edendamiseks kohustuslik, et peres oleks kooliealised lapsed.

Ottenstein asub Saksamaa pealinnast umbes 336 km kaugusel ja on vald Alam-Saksi liidumaal. 2007. aasta rahvaloenduse andmetel on Ottensteini pindala 13,59 ruutkilomeetrit ja seal elab umbes 1261 elanikku.

2) Tristan da Cunha Ühendkuningriigis

Tristan da Cunha, mis on tuntud kui maailma ühe kõige kaugema territooriumi asustatud saar, ei pruugi olla reisijate lemmikpaik. Selle aasta oktoobris avalikustas Ühendkuningriik siiski programmi, mille eesmärk on maksta 25 000 naelsterlingit aastas neile, kes otsustavad sinna elama asuda.

Seetõttu on ettepanek suurendada kohalikku elanikkonda, kus 2018. aasta rahvaloenduse andmetel elab 251 elanikku. Lisaks iga-aastasele maksele on kavas maksta ka eluasemetoetust ja toidutoetust.

Siiski tasub märkida, et Tristan da Cunha ehk Tristan da Cunha ei oma lennujaama ega telejaama ega releed. Praegu on olemas ainult Ühendkuningriigi relvajõudude pakutav satelliidi vastuvõtuteenus.

3) Manitoba, Kanada

Erinevalt teistest piirkondadest stimuleerib Kanada valitsus Manitobasse sisserännet, et edendada kohalikku ettevõtlust, nii et kodanikele makstakse raha spetsiaalselt uute ettevõtete loomiseks.

Peamine eesmärk on eelkõige meelitada ligi inimesi, kes võivad panustada majandusarengusse piirkondliku ettevõtluse kaudu. Ametliku teabe kohaselt on maksete suurus hinnanguliselt 24,9 tuhat Kanada dollarit.

4) Alaska, Ameerika Ühendriigid

Põhimõtteliselt on Alaska üks neist linnadest üle maailma, mis maksab inimestele, et nad seal elaksid. Selles mõttes saavad piirkonna elanikud piirkonna naftamaardlate uurimisest teatud summasid.

Konkreetsemalt öeldes saavad elanikud lisaks maksuvabastusele hinnanguliselt 1600-2500 dollarit. Lisaks sellele on olemas sisserändepoliitika, et katta piirkonna kõige põhilisemad tootmisvajadused, mis tuleneb peamiselt piirkonna teadusbaaside arvust.

Kanada loodeosas asuv, kuid Ameerika Ühendriikide territooriumiga integreeritud osariik on hinnanguliselt suurim neist 50-st, mis moodustavad Põhja-Ameerika valitsuse. Samas on see üks väiksema rahvaarvuga. Täpsemalt on selle rahvaarv 2020. aasta rahvaloenduse andmetel 733 391 elanikku.

Seoses kogu territooriumi pindalaga, mis ületab 1,7 miljonit ruutkilomeetrit, on rahvastikutihedus 0,4 elanikku ruutkilomeetri kohta.

5) Sardiinia saar, Itaalia

Esiteks teeb Itaalia valitsus kuni 15 000 eurot kättesaadavaks inimestele, kes otsustavad elada piirkonnas. Praeguse vahetuskursi järgi on see võrdne 83 700 rbl-ga. Siiski on oodata, et linna varustamiseks rohkem kui 3000 inimesega kulub umbes 45 miljonit eurot.

Sisserändajatele makstav tasu on osa riigi ümberasustamispoliitikast. Praegu elavad Sardiinia saarel peamiselt eakad inimesed, nii et vähe noori jääb sinna tootlikuks jõuks. Seepärast on kavas piirkonda taaselustada ja julgustada noorte sisserännet linna säilitamiseks.

Siiski peaksid huvilised olema teadlikud selle programmi nõuetest, sest 15 000 eurot ei maksta igal juhul täies ulatuses. Lisaks Itaalias elamisele on oluline valida linn, kus elab vähem kui 3000 inimest, nagu Sardiinias, et täita koha keskmist rahvaarvu.

Sellisel juhul on õigusaktides sätestatud, et kolimisega peab kaasnema kuni 18 kuu pikkune registreerimine, mille tõenduseks tuleb märkida ka elukoha aadress.